Autor: Rain Jaaksoo
Mida suurema läbimõõduga on ratas, seda kiiremini see veereb, seda kulumiskindlam see on, seda vähemtundlik on see teekonarluste suhtes. Mida väiksem ratas, seda kergem on hoida tasakaalu ning kontrollida suuski ehk teisisõnu – lihtsam sõita. Kitsa ratta veeretakistus on väiksem st ratas veereb kiiremini, samuti on seda parem juhtida. Mida laiem on ratas, seda lihtsam on sellel tasakaalu hoida. Mida pehmem on ratas, seda „pehmem“ on sõit, kuid väiksem kulumiskindlus.
Rataste kiirus sõltub kõige enam veerepinna (kummi või polüuretaani) konsistentsist. Kummirattad on reeglina aeglasemad ehk lumel suusatamise kiirusele lähemal, polüuretaanist rattad kiiremad. Kummist rattad tunneb ära mati pinnaga mustast toonist, polüuretaanist rattad on kõvemad, läikivama pinnaga, sageli eri värvi, mõnel juhul ka kergelt läbipaistvad. Test rataste kiiruse võrdlemiseks: lase rattal teatud kõrguselt kõvale pinnale kukkuda. Mida kõrgemale ratas põrkab, seda kiiremini see muude tingimuste samaks jäädes veereb. Võistlusrattaid tehakse vaid polüuretaanist – mida kõvem ja jäigem on ratas, seda kiirem see tavaliselt on. Tugevaks treeninguks tasub valida kummist rattad, kuna nende veeretakistus on suurem ja kiirus seega sarnasem lumesuuskadel liikumise kiirusele.
Nii kummi- kui polüuretaanrattaid saab teha erineva kõvadusega segudest, mis muudavad rataste kiirus- ja haakuvusomadusi. Külmal sügisõhtul märja sileda asfaldi peal sõites võivad kõvad rattad tõukel alt libiseda ja ohtliku olukorra tekitada. Väga pehmed rattad ei sobi jällegi kuumal asfaldil pika aja vältel suusatamiseks, sest need võivad kergesti laguneda. Ratta keskosa (velg, rumm) valmistatakse kas plastist või alumiiniumist. Plast on oluliselt kergem, kuid täiskasvanutele kuuma ilmaga võistlemiseks ei sobi. Alumiinium on raskem, jäigem, kuid hajutab liigset soojust. Seetõttu on kõik kvaliteetsed võistlusrattad alumiiniumist südamikega. Korraga pikalt (>30 km) või väga intensiivselt sõitjatel tasub eelistada metallrummuga rattaid. Rulluisul kannavad keha raskust neli ratast, rullsuusad vaid kaks, seega peab rullsuusaratas taluma kaks korda suuremat koormust kui rulluisuratas.
Rullsuusarattaid ei ole vaja regulaarselt ümber tõsta nagu rulluisu omi. Kasulik harjumus on poole sõidu peal (kas poole distantsi peal või poole sõiduaja möödudes) rullsuuski jalas vahetada, eriti uisutehnikas sõites. Nii kuluvad rattad ühtlasemalt. Tõenäoliselt kuluvad tagumised rattad kiiremini kui esimesed, sest keharaskus on tagapool, seetõttu võib suure kulumisastmega tagumised rattad ette ja esimesed taha paigutada.
Uisu-rullsuuskade rattad
Uisutehnika rullsuuskade rattad võivad olla läbimõõduga vahemikus 70-105 mm. Üle maailma kõige levinud standard on 100 mm. Sellises mõõdus on saadaval kõige suuremas valikus rattaid, nii aeglaseid treeningrattaid, odavaid harrastajarattaid kui ka kiireid võistlusrattaid. Enamasti on selliste rataste laiuseks 24-25 mm. Levinud standardid on nt 100×24, 80×24, 70×30 mm. Suure ratta eeliseks on hea kulumiskindlus, sujuv sõit üle teekatte konarluste, võistlusrataste puhul suurim kiirus. Miinuseks on asjaolu, et algajatel ja noortel on suure diameetriga kitsastel ratastel raske tasakaalu säilitada, see tähendab, et kogenematuse tõttu ei saa rakendada õiget sõidutehnikat, samuti on oht komistada ja kukkuda. Rahustuseks võib öelda, et mõne ettevaatliku sõidukorra järel harjutakse suurte ratastega ära ja saabub kindlustunne. See on juba nagu jalgrattasõit – mis kord õpitud, seda keha ei unusta. Seega esimeses järjekorras soovitan mõelda 100 mm rataste kasuks otsustamise peale. Isegi kui varem rullsuusatanud ei ole, saavad need, kes talvel lumesuuskadel uisutehnikas sõitmisel end kindlalt tunnevad, reeglina hästi hakkama ka rullsuuskadel. Samuti ei ole kõrged rattad probleemiks neile, kes rulluisutamisega tegelenud. 100 mm ratastel on lihtsam sõita kõrge toega uisusaabastega.
Kui 100 mm ratastel on tasakaalu hoidmine siiski keeruline ja esineb ebakindlust, siis tasub eelistada rattatsentri suhtes madalamale toodud raamidega mudeleid. Neid on valida palju mudeleid. Algajad rullsuusatajad, kes end ka talvel suusatades päris kindlalt ei tunne, samuti noored või väga kerged ja lühikesed täiskasvanud võiksid 100 mm ratastele eelistada väiksema läbimõõduga rattaid. Väiksem rattamõõt toob suusataja maale lähemale ning annab juurde stabiilsust. Väiksemaid rattaid on sageli ka pisut laiemad (24-40 mm), andes suuskadele lisa toetuspinda.
Vali 100 mm rattad, kui
- tunned end talvel uisutehnikas suusatades kindlalt (või oled tegelenud rulluisutamisega),
- sõidad konarlikumal teekattel,
- hindad sujuvamat veeremist,
- eelistad kulumiskindlamaid rattaid,
- tahad, et erinevate varurataste valik oleks suurim,
- võistlusrullsuuskade puhul soovid maksimaalset kiirust.
Vali väiksema läbimõõduga rattad, kui
- oled algaja, kes ei tunne end kindlalt ka talvel suusatades,
- soovid lisastabiilsust ja tuge,
- Sinu suusasaapad ei paku piisavat tuge,
- oled noor või väikest kasvu.
Klassika-rullsuuskade rattad
Klassikatehnika rullsuuskade rattad on tavaliselt läbimõõduga 70-80 mm, esineb ka erandeid. Suurema läbimõõduga rataste eeliseks on
- suurem kulumiskindlus,
- sujuv sõit üle teekatte konarluste, kivide vms,
- pehmem sõit, väiksem vibratsioon.
Väiksema ratta eeliseks on
- parem juhitavus (lihtsam manööverdamine),
- parem stabiilsus,
- tasakaalu hoidmise lihtsus.
Klassikarataste laius on enamasti 40-50 mm, mõnel vähem või rohkem. Ratta laius mõjutab rullsuusa stabiilsust ja juhitavust rohkem kui ratta kõrgus, see tähendab, et 1 cm erinevus laiuses muudab omadusi enam kui 1 cm suurune erinevus läbimõõdus. Laiema klassikaratta eelisteks on
- parem stabiilsus,
- tasakaalu hoidmise lihtsus,
- pehmem sõit, väiksem vibratsioon,
- suurem kulumiskindlus.
Kitsama ratta eelisteks on
- rullsuuskade kergus,
- parem juhitavus,
- parem haarduvus (olulisem liivasel või märjal teekattel).
Eelnevat kokku võttes võib öelda, et
- kõige sujuvam on sõita kõrge ja laia rattaga,
- kõige stabiilsem on sõita madala ja laia rattaga,
- kõige parem juhitavus on madala ja kitsa rattaga,
- kõige kergemad rullsuusad on madala ja kitsa rattaga.
Treeningsuusa rattad on enamasti täiskummist. Ratta kiirus (veeretakistus) tuleneb kummisegust, jäikusest, mõõtmetest ja kujust, teisejärgulisena ka laagritest. Treeningrullsuuskade puhul kõige olulisem nende võimalikult lumelähedane kiirus.
Nii nagu lund on erisugust, parema ja kehvema libisemisega, nii on ka eri rullsuusamudelite kiirused üksteise suhtes mõnevõrra erinevad. Enamik suusaharrastajatest valib endale sellised rullsuusad, mille kiirus sarnaneb talviste suuskade libisemise kiirusega pressitud rajal heades oludes. Selline lumi on „kiirem“ kui pehme värske või märg lumi, samas on see „aeglasem“ kui külmunud vana lumi, jäine rada. Nimetame sellist kiiruskategooriat “keskmiseks”. Keskmine on enamikul rullsuusatootjatest nö standard, Skandinaavia tootjad markeerivad neid rattaid numbriga 2.
Tugevamad suusatajad ja sportlased eelistavad suuski, millel treenides saab suurema koormuse. Need rullsuusad on oma kiiruselt sarnased keskmistes kuni kehvemates reaalsetes lumeoludes suusatamise kiirusega, mõned ligilähedased värskel või märjal lumel libisemisega. Rõhutan, et võrdlusbaasiks on tänapäevased traktoriga ettevalmistatud suusarajad. Selliseid rullsuuski võib tinglikult nimetada “aeglasteks” ja Skandinaavias levinud tava järgi märgitake neid rattaid numbriga 3.
Mõned rullsuusad veerevad kiirusega, mis on võrreldav suusatamisega kõval külmunud vanal lumel või jäisel rajal. Sellised rullsuusad sobivad harrastajatele, kes soovivad treenida madala intensiivsusega, naudivad kiiremat liikumist või tahavad osa võtta mõnest võistlusest. Võistlusi, kus kiirete klassikarullsuuskadega osaleda saab, on Eestis hetkel vaid üks, Nevene rullsuusamaraton.
Kas klassika-rullsuuskadel peaks pidavad rattad olema ees või taga?
Klassika-rullsuusad “libisevad” ja “peavad” alati, sõltumata rataste paigutusest.
Selleks, et klassikatehnika rullsuusad pidama saada, kasutatakse tavapärastele laagritele lisaks kas esimestel või tagumistel ratastel ühes suunas veerevaid nõellaagreid. Sageli on tõstatatud küsimus, kas pidavad rattad peaksid olema ees või taga. Tehniliselt ei ole siin muud vahet, kui see, et esimestele ratastele mõjub väiksem koormus. Pika raamiga rullsuuskadel on raskuskese oluliselt rohkem tagumiste rataste pool, kuna suusaklamber paigaldatakse võimalikult tagaratta lähedale. Seetõttu võib juhtuda, et järsul tõusul laisemat suusasammu harrastades ei saavuta eesmine pidav ratas piisavat haakuvust teekattega ning ilmneb nö „tagasilipsava suusa“ efekt. Viimane tuletab meelde korrektsemat suusasammu (kehahoiakut) ja ei lase seeläbi suusatehnikal laguneda. Efekt ilmneb siiski vaid tõusudel, eriti kui asfalt on märg, sellel on puulehti või lahtist liiva. Praktiliselt kõikidel suusamudelitel annab pidavaid rattaid kas ette või taha ümber tõsta.
Nõellaagrid on õrnad ja kallid ning tõstavad seeläbi ka pidava komplektse ratta hinda. Kuna keharaskus on valdavalt tagarattal, saavad need suurema koormuse ning kuluvad kiiremini. Pannes pidavad rattad ette, peavad need kauem vastu ning nii on võimalik pikemas perspektiivis varuosadelt kokku hoida.
Rullsuusad ei ole nii pikad, et suusaklambri asendit õnnestuks alati raskuskeskme järgi seada, nii nagu see on lumesuuskadel. Enamasti jääb suurem osa rullsuusa kaalust suusasaapaninast tahapoole, mille tulemusena võib suure jalanumbriga sõitjatel suusk tõukejärgselt ebaloomulikult kõikuda. Kuna pidav ratas on selles sisalduva nõellaagri ja massiivsema rattatelje tõttu raskem kui vabalt veerev ratas, siis ette paigutatuna aitab see oluliselt paremini rullsuusa kaalu jaotada. Selle tulemusena hoiab suusk paremini sõidujoont (vahelduvtõukeline tehnika) ning sõidutehnika paraneb.
Pidava ratta võib panna taha, kui on soov saada maksimaalselt kindel pidamine igas olukorras. See võib olla vajalik kitsama ratta puhul ja/või rajal, mis on väga järskude tõusudega, liivane, märg. Kindel pidamine tasub ära siis, kui eesmärk ongi rahulikus tempos matkata ja tõusud astuva sammuga võtta.
Autor: Rain Jaaksoo