Autor: Rain Jaaksoo
Õiged töövahendid teevad suusamäärimise protsessi kiiremaks ja lihtsamaks, hoiavad varustuse tervena ja annavad häid tulemusi. Alljärgnevalt on loetletud tähtsamad vahendid, mida suuskade määrimisel vaja võib minna. Kõik need ei pea olema spetsiaalselt suusahoolduse jaoks valmistatud, mõningaid odavamaid alternatiive leiab ka ehituspoodidest.
- Suusahoolduslaud, -pukk või -profiil. Parim vahend suuskade tugevaks kinnitamiseks ja kindlaks toetamiseks. Eelistatud on suuskade kinnitamine pukile suusasideme kaudu. Levinud on ka suuskade kinnitamine suusakülgede kaudu, avaldades survet pitskruvide kaudu. Selline viis on ainuvõimalik sidemeteta suuskade puhul, kuid soovitav on seda vältida, eriti võistlussuuskade puhul, mille konstruktsioon on suhteliselt habras. Pisut ettevõtlikkust ja suusapuki võib ka kodus ise valmis teha.
- Määrdekaabitsad ja -siklid. Pleksiklaasist/akrüülist/plastikust kaabitsad sobivad hästi üleliigse parafiini eemaldamiseks suusapõhjadelt. Paksemad akrüülsiklid on eelistatumad, kuna need ei paindu nii kergesti ning eemaldavad parafiini ühtlasemalt. Kui suusad on vanad ja põhi kumer või nõgus, siis on parem valik õhem sikkel, sest seda saab sõrmedega põhjakumeruste järgi painutada. Plastikust kaabitsad on tavaliselt pehmemad ja kuluvad kiiresti. Suusapõhja soone puhastamiseks kasutatakse spetsiaalseid soonekaabitsaid või -pulki, abiks on määrdekaabitsate ümarad nurgad. Parafiinide eemaldamiseks ei kasutata metallkaabitsaid, kuna nendega on oht eemaldada ka osa suusapõhjast.
Metallsiklid leiavad palju kasutamist pidamismäärete ja kliistrite eemaldamisel. Samuti on need sobilikud tööriistad suusapõhjade tasandamiseks, põhjamaterjali kihi eemaldamiseks, suusakantide lõikamiseks. ETTEVAATUST! Eelnimetatud tegevusi peaks läbi viima ainult kogenud spetsialist, kuna algajal on oht suuski jäädavalt kahjustada. Sikeldamise põhireegel: alati sikeldada suusa sõidusuunas ehk eestpoolt tahapoole. Niiviisi toimetades ei tirita imepisikesi suusapõhjamaterjali karvakesi ülesse libisemist takistama ja võimalike kriimude või sakkide tekkimisel ei jookse need vastu libisemissuunale.
- Harjad. Harju on väga palju. Olulisemad karakteristikud on harjaste materjal, pikkus, läbimõõt ja tihedus. Harju kasutatakse suusapõhjade libisemisalade puhastamiseks: põhja “avamiseks” ja ettevalmistamiseks uutele määretele, üleliigsete libisemismäärete eemaldamiseks suusapõhjalt pärast kaabitsatega töötlemist ja suusapõhja struktuuri (mustri) esiletoomiseks või poleerimiseks.
Suusapõhjade põhjalikuks puhastamiseks kasutatakse kõige enam pehmest metallist harjastega harju (messing, pronks, vask, ka peene harjasega teras). Need puhastavad põhju väga efektiivselt, kuid ei kahjusta neid.
Pärast parafiini sikeldamist kasutatakse tavaliselt nailonist harjastega harju, mis eemaldavad kõik pindmised parafiinijäägid. Peenikeste ja pehmete harjastega harjad sobivad lõplikuks töötluseks, neid kasutatakse sageli võistluslisandite määrimise järgselt. Parafiinidel ja võistluspindainetel (fluoripulbrid, -klotsid, -geelid, -pastad jms) võiksid olla erinevad harjad, kuna parafiinijäägid võivad lõppmäärimise efektiivsust vähendada.
Kui on vaja palju suuski määrida, siis on abiks roto- ehk pöördharjad, mis kinnitatakse elektritrelli otsa. Rotoharjad on väga efektiivsed ja säästavad aega ning energiat. Metallist harjastega rotoharjade ja rotokorkide kasutamisel tuleb olla ettevaatlik, et mitte harjata liiga palju, liiga suurtel pööretel ega teha suusapõhjadele viga. Harjamise põhireegel: üldiselt harjatakse suusa sõidusuunas ehk eestpoolt tahapoole. See kehtib eelkõige metallharjade puhul. Eesmärgiks on vältida suusapõhja mikrokarvade üleskergitamist libisemissuunale vastu.
- Kiudpaber. Suurepärane abimees suuskade puhastamisel määrdejääkidest. Kiudpaber (fibertex) on vastupidavast kiulisest materjalist, kogub hästi jäägid endasse ja puhastab. Kodune alternatiiv on majapidamis- või WC-paber.
- Määrderaud. Soovitatav on kasutada spetsiaalset määrimise jaoks valmistatud rauda, kuna selle põhi on paksem ning jaotab kuumust ühtlasemalt terve rauapõhja ulatuses. Määrderaud on tavaliselt triikrauast täpsema termostaadi ja ühtlasema kuumuse hoidmise võimega. Võimsamad (1000-1200 W) määrderauad kuumenevad kiiremini ja hoiavad paremini kuumust. Väiksemad ja vähemvõimsamad rauad on sobilikud reisidel või kui on vaja vähe määrida. Võib kasutada ka riiete triikimiseks mõeldud tavalist triikrauda, kuid see peab olema siledapõhjaline ja aukudeta. Samuti tuleb arvestada, et pärast määrimist see enam riiete triikimiseks ei sobi. Määrderaua tööreegel number üks: raud peab olema nii kuum, et sulataks määrde, kuid mitte kuumem! Hea indikaator on määrde suitsemine – kui määre suitseb, siis on raud kindlasti liiga kuum VÕI ei ole seda enne määrimist vanadest jääkidest korralikult puhastatud.
- Korgid. Olemas on kaks erinevat korgitüüpi, mida eristab valmistamise materjal: naturaalne kork ja sünteetiline kork. Naturaalne kork on looduslikust tihedast soojusenergiat talletavast materjalist (sama materjal, mis veinipudelikorkidel, suusakepi käepidemetel jne). Just nende samade omaduste tõttu kasutatakse seda libisemismäärete suusapõhja hõõrumiseks.
Korgiga suusapõhja hõõrudes vallandub soojusenergia, mis kuumutab määret ja võimaldab sellel sügavamale põhjastruktuuri imenduda – mida tugevamalt ja kiiremini hõõruda, seda parem on tulemus. Üleliigne määre eemaldatakse lõpuks harjates. Korke on põhimõtteliselt võimalik kasutada ka parafiinide “külmalt” (st määrderauda kasutamata) määrimiseks, kuid tulemus ei ole piisavalt kulumiskindel.
Naturaalsed korgid leiavad efektiivset kasutamist võistluslisandite sissehõõrumisel lühikesteks distantsideks või sprintideks. Naturaalset korki ei kasutata tavaliselt pidamismäärete laialihõõrumiseks, sest tulemus jääb ebaühtlasem ja määrdesse võib kinni jääda korgitükikesi.
Sünteetline kork on sobiv kõikide pidamismäärete ja kliistrite laialiajamiseks ning tasandamiseks. Sünteetiline kork on vastupidavast ja poorsest materjalist. Korkidega hõõrutakse mõlemas suunas. Kliistri ja tahke pidamismäärde jaoks on soovitav kasutada erinevaid korke või vähemalt erinevaid korgipooli, see väldib määrete segunemisi.
- Kuumapuhur. Kuumapuhurit kasutatakse enamasti pidamismäärete, eriti kliistrite, soojendamiseks. Eesmärgiks hõlbustada määrete põhjale kandmist ja laialiajamist. Alternatiiviks on soojapuhur või föön.
- Liivapaber. Kasutatakse klassikasuuskade pidamisala karestamiseks eesmärgiga parandada pidamismäärete haakumist suusapõhjaga. Sobiva liivapaberi leiab igast ehituspoest, soovitatav karedus 80-120.
- Puhastusvedelik. Kasutatakse suuskade puhastamiseks mustusest ja määrdejääkidest. Asendamatu abiline pidamismäärete eemaldamiseks pärast metallkaabitsa kasutamist. Head tööd teevad ka üldtuntud lahustid, kuid nende koostises on tavaliselt aineid, mis jäävad jääkidena suusapõhjale.