Autor: Rain Jaaksoo
Enne pidamismäärde suusapõhjale kandmist tuleb teha kindlaks pidamisala täpne asukoht ja pikkus. Sellele alale kantakse klassikatehnikas suusatamiseks pidamismäärded. Jalatõukel tungivad lumekristallid pidamismäärdesse ja suusk ei libise tagasi. Sobivate suuskade ja õige pidamismäärde korral irduvad lumekristallid tõukejärgselt määrdest ja suusk on jälle valmis takistusteta edasi libisema.
Pidamisala on suusapõhja keskel olev piirkond, mis hästi sobivatel suuskadel surutakse vastu lund ainult klassikatehnika jalatõukel. See tähendab, et suusakaare täielikuks mahasurumiseks on vaja suuskadele rakendada täielikku keharaskust. Täielik keharaskus avaldub suusakaarele klassikalise vahelduvtõukelise sõiduviisi tõukefaasis. Kui suusk on liiga jäik, siis ei ole võimalik seda keharaskusega maha suruda, niiviisi ei puutu suusa keskosa (ja pidamismääre) vastu lund ja suusad ei pea. Kui suusk on liiga pehme ja suusa keskosa puutub vastu lund ka paaristõukelises sõiduviisis suusatades (kui ühele suusale rakendub pool keha raskusjõust), siis suusad peavad kindlasti, kuid pidamismääre takistab suuskade edasilibisemist. Sellest järelduvalt on maksimaalse suusaelamuse saavutamiseks oluline leida individuaalselt sobiv suusapaar. Tempoka hooga suusatajad kasutavad sageli suuski, mille pidamisala lumele surumiseks on vaja kehakaalust suuremat raskusjõudu, seda on võimalik saavutada hoogsa ja jõulise, vahel lause hüpleva klassikasammuga. Rahulikku suusasõitu nautiv suusataja selliseid suuski kergelt pidama ei saaks.
Üldreeglina asub pidamisala alates saapakannast 45-65 cm ettepoole. Pidamisala pikkus ja asukoht võivad ühel suusapaaril varieeruda: kliistreid kasutades on pidamisala pisut lühem kui tahkete määrete puhul, selle pikkust võib reguleerida vastavalt oludele. Pidamisala pikendamine aitab saavutada kindlamat pidamist, kuid vähendab üldjuhul ka libisemist; pidamisala lühendamine parandab libisemist, kuid raskendab suuskade pidama saamist. Pidamisala on kompromiss hea libisemise ja hea pidamise vahel – õige pidamisala on võimalikult lühike, et libisemine ei väheneks, kuid vähemalt nii pikk, et suusk peaks.
Pidamisala määramiseks on kõige reaalsem ja õigem variant ise suuskadele astuda ja lumel järele proovida. Sellise testi jaoks tuleb alguses määrida suusapõhja keskele lühikeses jaos õiget pidamismääret. Määrimisega võib alustada otse talla alt (natuke eestpoolt kanda), pikendades pidamisala järk-järgult ettepoole. Selline meetod on väga aja- ja töömahukas. Enne sellist proovimist on alati mõistlikum saada üldpilt, kasutades nt paberitesti.
Paberitesti läbiviimise eeldused
Paberitest on kodune versioon suusatestimisstendist, kuid õigetel eeldustel ja õigel läbiviimisel on see vähemalt sama täpne ja usaldusväärne. Paberitesti läbiviimiseks on vaja järgmist:
1. Täiesti sile, tasane ja kõva pind, millele suusad täies pikkuses peale mahuvad. Pind ei tohi olla lainetav, kumer ega nõgus; pind ei tohi olla suuski kahjustav; pind peab olema kuiv ja libe, et mitte takistada paberi liikumist sellel. Sobivad nt lihvitud ja lamineeritud puit, parkett, siledad metall-, klaas- või plastikpinnad.
2. Sile (kortsudeta, murdekohtadeta) kahjustamata servadega õhuke paberileht (sobib nt tavaline A4 kontoripaber);
3. veekindel püsimarker pidamisala piiride tähistamiseks;
4. abiline, kes saab paberit suuskade all liigutada, kui suusataja suuskadel seisab.
Paberitest
1. Puhasta suusapõhjad pidamismääretest, parafiinikihist ja/või mustusest.
2. Aseta suusad paralleelselt kõrvuti siledale kõvale pinnale nii, et suusad ei oleks üksteise suhtes nihkes.
3. Aseta suuskade keskkoha (suusasaapa kinnituse või tasakaalupunkti) alla sile ja õhuke paberileht.
4. Seisa sirgelt suuskadele, varbad suusasaapa kinnituskoha või tasakaalupunkti taha. Jaota keha raskus võrdselt mõlemale suusale, hoia raskus ühtlaselt tervel jalalabal või pigem kandadel, ära hoia keharaskust päkkadel.
5. Palu abilisel võtta suuskade all oleva paberilehe servadest ettevaatlikult kinni ja liigutada paberit suuskade all. Paberi liikumisulatus ongi võrdne pidamisalaga. Paberit ei ole mõtet nihutada täie jõuga, samuti mitte liiga õrnalt – keskmine on parim. Ära püüa ise suuskadel seistes paberit nihutada, sest keharaskuse jaotuse muutus ei pruugi anda õigeid tulemusi.
6. Lase abilisel nihutada paberit veel mõned korrad edasi-tagasi, et veenduda pidamisala piiride õigsuses. Vajadusel korrigeeri kehaasendit ja korda tegevust.
7. Märgi paberilehe liikumisala mõlemad piirid veekindla püsimarkeriga suusa külgedele. Kuna kahte täiesti identset suuska kohtab väga harva, võib ühel suusal olla teisega võrreldes rohkem paberi liikumise ruumi. Sel juhul määra pidamisala pigem lühema pidamisalaga suusa järgi. Vajadusel saab seda alati pikendada.
8. Seisa nüüd ühel jalal, toetudes kogu keharaskusega ühele suusale, jaota raskus ühtlaselt.
9. Palu abilisel jälle paberit nihutada. Ideaalselt sobiva suusa all peaks paber ainult natukene varvaste kohal liikuma.
10. Siruta end nüüd ühel jala seistes päkale. Selline asend imiteerib klassikatehnika jalatõukefaasi. Ideaaljuhul ei tohi paber suusa all üldse liikuda.
Kui tegemist on suusatajaga, kes soovib rahulikus tempos sõita ja eelistab alati kindlat pidamist, siis on soovitav hankida suusad, mille all paber ei liiguks juba ühe jala peal täistallal seistes. Seejuures peab pidamisala pikkus olema siiski piisavalt pikk. Kui paber ei liigu juba kahel suusal seistes või liigub väga vähe, siis on tegemist liiga pehme paindega suuskadega. Sellised suusad peavad alati, kuid ei pruugi väga hästi libiseda. Kui aga paber liigub ka kogu keharaskusega ühe jala peal päkal seistes, siis on suusad liiga jäiga paindega ning neid pidama saada on raske.
Ideaalne pidamisala pikkus oleneb suusa pikkusest ja konstruktsioonist. Konstruktsioon määrab, millistes oludes suuska kõige parem kasutada on.