Rullsuusa KKK

Siia koondame rullsuuski ja rullsuusatamist puudutavad korduma kippuvad küsimused ja vastused. Kui Sul on küsimus, siis palun saada see teele. Vastame igal juhul. Kui küsimus ja vastus pakub teistelegi huvi, paneme selle lisaks siia kõigile lugemiseks.

Kas rullsuuskadega võib märjal teel sõita?

Jah, võib küll. Rullsuuskadega võib sõita iga ilmaga, ka lausvihmas ja läbi veeloikude. Sõita võib ka talvel miinuskraadidega, kui lund ei ole ja asfalt kuiv. Tuleb arvestada vaid sellega, et märg teekate (eriti märjad lehed või teekattemärgistus) on libe ja teeb sõidu riskantsemaks. Vihmas sõitmiseks sobivad paremini pehmemad rattad, mis on parema haarduvusega. Kummirattad on reeglina vähemlibedad kui polüuretaanist rattad. Klassikatehnikas on märjal teekattel ohutum sõita kui uisutehnikas, kus tõugatakse jalgadega küljele. Võimalusel vali kehva ilmaga suusatamiseks teed, mille ääres ei ole lehtpuid. Miinuskraadidega sõitmisel arvesta, et tavapäraselt niiskemates kohtades võib asfaldil olla must jää. Pärast märjal teel sõitmist tuleb suusad puhtaks teha ja toasooja kohta seisma jätta. Loe sellest alljärgnevalt.

Kuidas rullsuuski hooldada?

Hoia oma rullsuuski puhta ja kuivana toasoojas kohas eemal otsesest päikesevalgusest. Enne sõitu veendu, et rattapoldid on korralikult kinni, ratastes ei oleks lõtke ja need veereksid takistusteta. Katkised osad tuleb reeglina välja vahetada.

Praktiliselt ainukesed osad, mis rullsuuskadel tihedamalt tähelepanu vajavad, on rattad ja laagrid. Peaaegu kõik rullsuusad (kõik, mida Nevene müüb) on varustatud 608 2RS standardi laagritega. Need on täpselt sama mõõtu laagrid (väline läbimõõt 22 mm, sisemine 8 mm, laius 7 mm) nagu rulluiskudes kasutatakse, kuid kahelt poolt katetega suletud. Need ei ole 100% veekindlad, kuid sellelähedased. Suletud laagritest ei pääse määrdeaine välja ning mustus ja vesi sisse. Need laagrid on ilmastikukindlad ja praktiliselt hooldusvabad. Ainuke hooldus, mida pärast märjal teel sõitmist rullsuuskadele teha tasub, on pühkida need porist ja liigsest veest puhtaks ning jätta suusad seisma toasooja kohta, kus liigniiskus aurustuda saaks. Kui jätta märjad rullsuusad jahedasse kohta (auto pagasiruum, rõdu, terass, jahe kelder vms) seisma, jääb niiskus metallosade vahele ja pikema perioodi järel võivad laagrid olla kinni roostetanud. Kuivades tingimustes sõitmise järel rullsuuskadega midagi teha vaja ei ole. Kui rullsuusad on tolmused, siis pühi need kuiva lapiga puhtaks. Kui soovid rullsuuski pesta, siis eelista käsitsi pesu. Kui kasutad survepesurit, siis hoia veejuga laagritest eemal.

608 RS2 laagrid on tehases eelmääritud, neid ei saa lahti võtta. Kui laagrid on kulunud (ratastes on lõtk, laagrid kõrisevad või ei pöörle vabalt), siis tuleb need lihtsalt välja vahetada. Tavaliselt on laagrite eluiga paartuhat kilomeetrit. Ühte rattasse läheb kaks laagrit, rullsuusapaari jaoks on vaja seega 8 laagrit. Klassika-rullsuuskadel on pidavates ratastes lisaks veerelaagritele veel nõellaagrid, mis pöörlevad vaid ühes suunas. Need laagrid on keerulise ehitusega ja ka niiskusele vastuvõtlikumad.

Päike mõjub halvasti eelkõige ratastele. Ära jäta rullsuuski päikese kätte pikemaks ajaks seisma (tundideks murule, trepile, rõdule jms), sest see vähendab rattamaterjali eluiga, võib rattad hapraks muuta, vähendada nende haarduvust, suurendada veerepinna südamiku küljest lahtitulemise tõenäosust. Hoia rullsuuski eemal otsesest päikesevalgusest, nt mõnes varjulises kohas.

Vahel soovitatakse laagritele piserdada vedelat määrdeainet (ka WD-40). Selle eesmärgiks ei ole niivõrd laagrite õlitamine, vaid liigniiskuse ja mustuse eemaletõrjumine rattadetailidest. Kui kasutad määrdeainet, pühi kindlasti üleliigne maha, sest see hakkab mustust koguma. Veendu, et rataste veerepinnad on puhtad ja kuivad, muidu on need väga libedad.

Seega veelkord, hoia oma rullsuuski puhta ja kuivana toasoojas kohas eemal päikesevalgusest.

Kas rullsuusatamise jaoks peavad kepid olema pikemad kui talvel suusatamisel?

Ei pea. Enamus kasutab rullsuusatamisel oma harjumuspärases pikkuses talviseid keppe. Tõsi, rullsuuskadel seistakse tavaliselt 2-3 cm kõrgemal kui lumesuuskadel, kuid ka kepid jäävad asfaltile toetudes samas suurusjärgus kõrgemale, sest ei vaju kulpideni lumme, vaid toetuvad teravike peale. See kompenseerib eelneva ja kokkuvõttes on kepid samal kõrgusel kus talvelgi.

Keppide pikkus on siiski individuaalne suurus ja lõpliku valiku saab teha ainult suusataja ise, kaaludes millised talle mugavad ja harjumuspärased tunduvad. Ka rullsuuskade pealispinna kõrgus maapinnast on mudelite lõikes varieeruv. Suuremate ratastega rullsuuskadel (nt 150 mm läbimõõdus õhkrehvidega mudelid) seistakse kõrgemal kui lumesuuskadel ja siinkohal on põhjendatud pikemate keppide kasutamine, seda enam kui sõidetakse metsa- või kruusateel, kus kepiotsad mõnevõrra maapinda vajuvad. Pikemad kepid võivad olla hea valik siis, kui sõidetakse keskmisest kiiremate rullsuuskadega ja/või valdavalt tasasel maal, kus hoog on pidevalt üleval. Raskemal reljeefil, kus lauge osa puudub, pikad kepid õigustatud ei ole, sest tõusudel on mugavam ja efektiivsem sõita lühematega ning laskumistel keppe üldse vaja ei lähe. Kui Sul tekib kahtlus, millises pikkuses keppide kasuks otsustada, siis vali pikemad, sest neid saab alati lühemaks lõigata, lühikesi pikemaks teha ei saa.

Mida teha, kui rullsuusad ei veere otse, vaid kisuvad viltu?

Rullsuuskade viltuveeremisel võib olla mitu põhjust. See juhtub siis, kui ratas ei ole raami suhtes nö otse ehk rattatelg (kinnituspolt) ei ole raamiga täpselt risti. Omakorda selle põhjuseks võib olla ratta vale asend poldi kinnikeeramisel, kõverad rattahargid, üsna harva tuleb ette tehase praaki, kus poldiaugud ei ole kohakuti. Teiseks ei veere rullsuusad otse siis, kui rattad on ebaühtlaselt kulunud (silinder veereb sirgjooneliselt, kuid koonus mitte).

Rataste kõrvalekiskumist saab vältida, kui sõita rullsuuskadega nii, et rattad kuluksid võimalikult ühtlaselt. Kõige lihtsam nipp selle tagamiseks on suuskade vahetamine poole sõidu järel nii, et vasakus jalas olnud suusk läheb paremasse ja vastupidi. Ära märgista suuski kirjadega ''vasak'' ja ''parem'' vms. Ära püüa meeles pidada, milline suusk oli eelmises trennis vasakus ja milline paremas jalas. Vaheta suuski iga kord poole trenni pealt, nt siis kui pool plaanitavast kilometraažist või sõiduajast on möödas. Nii saad kindel olla, et suusad on alati võrdselt mõlemas jalas, mis tagab rataste ühtlasema koormamise. Rattad kuluvad nobedalt kurvides, eriti laskumisega kurvides, kus keharaskus on rattakandil. Kui sõita ringil, kus koguaeg keeratakse ühele poole, siis võib olla heaks abinõuks sõita vahepeal vastassuunas (ainult siis, kui see on lubatud ja kõikidele liiklejatele ohutu!). Kui eelnevast ikka ei piisa, siis tasub vastavalt vajadusele rattaid ümber tõsta: tagumised ette, esimesed taha või ühe suusa esimene teise suusa tagumiseks jms. Lisaks viltuveeremise vältimisele pikeneb niimoodi rataste eluiga, st nendega saab läbida rohkem kilomeetreid.

Kui kulumisjälgedeta (nt uued) suusad kisuvad viltu, siis saab neid 90% juhtudel otseks reguleerida. Praktiliselt kõikidel mudelitel on hargiaukudes imeväike lõtk, mis on piisav rataste otsejooksu sättimiseks. Kui silm hargi vahel viltu olevat ratast ei tuvasta, alusta eesmisest. Keera mutter lahti ja ''keera'' ratast viltukiskumise suunale vastu, hoia asendit ja keera mutter tagasi kinni. Kontrolli otsejooksu ja vajadusel korda. Kui sellest ei piisa, siis tee sama tagarattaga. Pea meeles, et tagaratast paremale keerates läheb rullsuusk vasakule ja vastupidi (nagu paadi juhtimine). Ekstreemsematel juhtudel, kui hargiaugud ei ole kohakut (kuigi hargid on sirged) ja lõtku ei ole, võib appi võtta metallipuuri ja laiendada auku soovitud suunas.

Kuidas otsejooksu kontrollida? Pane suusk sirgele joonele (toas paralleelselt põrandaplaatide või -laudadega, väljas asfaldimärgistuse või tänavakividega), koorma suuska kergelt käega ja sõiduta seda nagu mänguautot mõned meetrid edasi. Nii on hästi näha, kas, kuhu ja kui palju suusk sirgjoonest kõrvale kaldub. Teine võimalus on reguleerimiste vahel suusad alla panna ja sõita.

Siin-seal soovitatakse kiskuvat rullsuuska vastu asfalti lüüa. See meetod ei ole soovitatav, kuna nii võib suuski tõsiselt kahjustada. Metallharkidesse võivad tekkida mikromõrad, mis vähendavad raami eluiga. Samuti võivad kahjustada saada nii rattad kui laagrid. Kui suusad hakkavad viltu veerema pärast kukkumist, siis võib olla põhjuseks raamiharkide kõverdumine. Kergel kõverdumisel saab neid lihtsasti otseks väänata. Selleks eemalda ratas, tee kindlaks kõverdumise ulatus ja painuta vastassuunas. Ulatuslikul kõverdumisel ei pruugi õigeks painutatud raam enam ohutu olla ja see tuleks välja vahetada.

Kuidas rullsuuskadega pidurdada?

Rullsuuskadel ei ole standardvarustuses pidureid. Mõni rullsuusatootja pakub neid lisavarustusena. Mõni pidur on selline, mida saab monteerida mistahes suusale, mõni on mudelispetsiifiline. Üldiselt suusatajad pidureid ei kasuta, väites, et need muudavad rullsuusad raskemaks, kohmakamaks ja mis kõige olulisem, suusad ei ole enam tasakaalus. Üle 95% rullsuuskadest müüakse piduriteta ja need, kes piduri kaasa ostavad, loobuvad sellest tavaliselt mõne sõidukorra järel. Kuidas siis rullsuuskadega hoo maha saab?

Treeninguks mõeldud rullsuusad, mis moodustavad suure enamuse, on oma olemuselt suhteliselt aeglased, seda eriti rulluiskude või jalgratastega võrreldes. Tasasel teel sõites raugeb hoog paarikümne meetriga. Seega kui ettevaatlikult sõita, lastes teadlikult kiirusel väheneda enne autoteega ristumisi, enne pimedaid kurve, koerajalutajate vm liiklejateni jõudmist, siis on suuresti võimalik ohte vältida ja pidureid pole vaja. Oluline on siinkohal märkida, et algajatele tundub rullsuuskade liikumiskiirus pea alati suur, kuna tuntakse end ebakindlalt, tasakaaluhoidmine on veel kehv, keha ei ole uute liigutustega harjunud. Seetõttu on tähtis sõita elementaarsete sõiduoskuste saavutamiseni tasasel maal eemal muust liiklusest ja võimalikest ohtudest. Alustajatel ei ole soovitatav minna esimestel sõitudel laskumistele. Enne tuleb õppida laugel rajal suuski valitsema.

Siiski esineb olukordi, kus on vaja hoo vähenemisele kaasa aidata või kiirust kontrolli all hoida. Kõige efektiivsem ja ohutum piduramise viis on nö sahka pidurdamine. Erinevalt lumesuuskadest, millega saab külgsuunas libiseda, ei ole see otseselt võimalik rullsuuskadel, kuid saha sõitmise põhimõte on siiski sama. Sahatamiseks viiakse jalad võimalikult harki, keharaskus koondub kandadele. Seejärel surutakse kannad tugevalt väljapoole, hoides vastu jõule, mis muidu paneks rullsuusad eest kokku jooksma. Kuna rullsuusarattad on kergelt elastsed ja neelavad energiat, siis on võimalik asendit hoida ja hoogu tõhusalt kuni seiskumiseni vähendada. Vilumuse saavutamisel saab selle meetodiga hoogu kontrolli all hoida ja järsematel laskumistel. Meetodit on lihtsam rakendada klassika-rullsuuskadel, mille rattad on pehmemad. Vaata siit YouTube'i videot klassika-rullsuuskadega ja uisu-rullsuuskadega pidurdamisest. Saha-pidurdamise üks versioon on justkui tagurpidi uisutamine, kus tagurpidi V hoidmise asemel astutakse selles samas asendis jalgadega vaheldumisi, vältides nende kokku veeremist.

Vilunud rullsuusatajad kasutavad pidurdamiseks ka rulluisutamisest tuttavat T-pidurit. Suusataja veereb kogu keha raskusega ühel suusal hoides teist tagapool esimesega risti, lohistades seda mööda asfalti eesmärgiga hoogu maha võtta. See meetod nõuab kõrgemal tasemel suusavalitsemist ning on olemuselt riskantsem kui saha-asendis pidurdamine. Miinuseks on rataste kulutamine.

Rohkem julgust nõudev, kuid vahel igati õigustatud meetod on teadlik teelt välja sõitmine. Sellega saadakse kiirus koheselt maha ja välditakse kokkupõrget. Kui teeserva kõrval on suhteliselt tasane muru, on kontrollitud väljasõit üsna lihtne ja ei pea lõppema kukkumisega. Ka siin on oluline vilumus. Keharaskus tuleb hoida taga, üks jalg teise suhtes pisut ees. Kui teeäärne pinnas rullsuuskade veeremise blokeerib, võib veeremiselt üle minna jooksusammudele.

On ka mõned väiksemad abinõud. Kiirus ei lähe nii suureks, kui laskuda püstise kehaasendiga, ajades käed tuuletakistuse suurendamiseks laiali. Keppide järel lohistamine ei ole efektiivne, kuid võib olla abiks. Kindlasti ei tohi keppe suure hoo pealt keha ette maha lüüa, sest nii on oht kepile otsa sõita, mille tagajärjed võivad olla äärmiselt tõsised.

Osadel rullsuuskadel on lisavarustusena olemas kiirusevähendajad. Need ei ole otseselt pidurid, kuid neid saab kasutada ohtlike kohtade läbimiseks madalama kiirusega. Kiirusevähendajate kasutamine nõuab pisut aega nende rakendamiseks ja pärastpoole mahavõtmiseks. Need eeldavad võimaliku ohu ettenägemise võimet, kuna kiiret reageerimist vajavas olukorras vähendajaid rakendada ei õnnestu.

Autor: Rain Jaaksoo